Minu pühapäevane emotsioon: MA OLEN NII ÕNNELIK! 

Las ma räägin veidi lähemalt. 😀  

Nagu ma oma poolmaratonieelses postituses rääkisin, polnud ma enne võistlust üleüldsegi närvis. Tegelikult minu puhul pole see ideaalne variant, veidike närve aitab mul kiiremini joosta ja paremini keskenduda. Hommik möödus väga rahulikult, vana hea kaerahelbepuder banaani ja rosinatega maitses hästi ning juba kella 9 ajal saime kodust välja sõita. Ilm oli poolpilves, õues oli 12 kraadi sooja ja kohati puhus tugev tuul. Üldiselt siiski väga mõnus jooksuilm.

Kella 10 ajal olime juba Narvas ning stardimaterjalid kätte saanud. Peagi märkasin ka juba TYSKi jooksukaaslasi, lisaks veel Marinit ja Elarit. Kuna mul olid isa ja vend fännidena kaasas, siis saime oma asjad soojenduse ajaks nende juurde jätta. Väike soojendusjooks, võimlemine, WC külastus, fotod ning oli käes hetk stardikoridori suunduda. Viimased muljete vahetamised ning oligi aeg teele asuda. Saatma jäid veel isa sõnad: “Tark ei torma!“

Kordaks siis veelkord üle, et suurim eesmärk oli aeg alla 2:15 ehk keskmine tempo 6:24 min per km.

Stardis sain päris mitu koputust õlale ja edusoovid rajale kaasa. See on nii tore, kui sinuga koos on rajal palju sõpru. 🙂 Esimese kilomeetri lõpus kuulsin tempot 5:30. Mõtlesin, et äkki on see liiga kiire, kuid üldist head enesetunnet arvestades jätkasin samas hoos. 5 kilomeetrit tiksus kinni ajaga 29:04. Inimesed ergutasid, rada oli kaunis ning esimese joogipunktini 7. kilomeetri alguses läks aeg väga kiiresti. Sealsamas joogipunkti juures algas ka raja nö edasi-tagasi osa, kus sai 3 km joosta põhja poole, siis sama tee lõuna poole tagasi. Seal 7. km alguses möödus juba tagasiteel minust liider Roman Fosti. Tal oli läbitud selleks hetkeks üle 12 kilomeetri. Täpselt 2 korda minust kiirem. 😀

Minu lemmik osa rajast oligi raudselt see 2×3-kilomeetrine edasi-tagasi lõik. Kõik tuttavad ja sõbrad naeratasid, lehvitasid ja elasid kaasa, sama tegi mina ka neile. See oli nii tore! 3 kilomeetrit läks nagu lennates ja oligi aeg ots ringi pöörata. Ainult 12 km veel. Kiirus oli jätkuvalt hea: alla 6 minuti km kohta. 10 km tiksus kinni ajaga 58:58, praktiliselt sama, mis SEB Jooksumaratonil.

Sealt edasi algas tempo vaikselt langema, kuid midagi katastroofilist siiski ei juhtunud. Liikusin edasi tempos umbes 6 minutit km kohta, mis minu jaoks on siiski kiire. Eriti arvestades seda, et seljataga oli 10 kilomeetrit ning ees veel 11. Enne 11 km joogipunkti võtsin ära oma esimese geeli – taaskord High5 marjamaitseline.

Kuskil 14.–15. km kandis tulid esimesed pisemad tõusud Äkkeküla kandis. Seal langes tempo veelgi ning jalad andsid tunda, et nad tahaks varsti natuke puhata. 🙂 Tabasin end mõttelt, et kui Heidi suutis 2 nädalat tagasi pea terve poolmaratoni joosta mäest üles, siis suck it up ja pea vastu. 😀 15 kilomeetrit oli joostud ajaga 1:30:30.

Tõsine poolmaraton hakkas minu jaoks pihta pärast 16 kilomeetrit. Võtsin ära oma teise geeli, mis oli kaasas lihtsalt igaks juhuks. Tegelikult plaanisin võtta vaid ühe geeli. Raske. Tuul. Väsimus. Mõte, et vaid 5 km jääb lõpuni, aitas edasi. Olime jõudnud tagasi linna ning ka see motiveeris edasi pingutama. Meenus see vana hea tõde, et poolmaraton on 5 km jooksuvõitlus 10 miilise soojendusega. Minu puhul oligi just täpselt nii. 

Kõige aeglasem olin 19. kilomeetril, kus oli raja kõige pikem ja raskem tõus. Kõik jooksjad minu ümber hakkasid kõndima, mina olin aga meelekindel ning üritasin meelde tuletada kõike, mida trennides mägede kohta õppinud olen. Töötas küll! Suutsin tõusu lõpus veel ühele fotograafile isegi naeratada. 🙂

Viimase joogipunkti 20. kilomeetri alguses jätsin vahele, kuna eelmine oli 18. kilomeetril ning mingit janu veel tekkinud polnud. Samuti tahtsin juba finišisse jõuda. Jalad olid justkui terasest, niivõrd raskeks olid nad muutunud. Viimased 2 kilomeetrit olid raja nõmedaim osa: jooksime stardi- ja finišipaigast mööda ja tegime eriti random ringikese mingeid suvalisi tänavaid mööda. 20 kilomeetri aeg: 2:03:16.

Viimane kilomeeter. Ma ei suutnud naeratust oma näolt pühkida ja tegelikult ei soovinudki seda. Ma olin nii õnnelik! Enne finišisirgele pööramist märkasin, et minust möödus ühe käega mees. See oli sellel hetkel kuidagi eriti motiveeriv. Meil igaühel oli võidelda oma võitlus. Soov saavutada omad eesmärgid. Eelkõige aga tahe võita iseennast.

 

Ja ma sain sellega hakkama! 100 meetrit enne lõppu olid minu sõbrad TYSKist mulle veel kaasa elamas ja tänu sellele leidsin ma oma valusates jalgades veel jõudu lõpuspurdiks. Naeratus näol finišisse. Aeg: 2:10:14. Minu nime teadvustati ka valjuhääldist. Tehtud!

 

 

---

Tulemused:

Aeg: 2:10:14

Keskmine tempo: 6:10 min per km

Koht: 696 (746-st lõpetajast)

Naiste arvestuses: 180 (217-st)

Vanusegrupis: 9 (13-st)

---

Pärast finišeerumist ei saanud ma tänamata jätta oma maailma kõige paremat treenerit. Mai alguse tellisin endale ja Marisele ühe väga erilise käepaela, mille üks blogija oma kuldsete kätega valmis meisterdas. Sarnane on olemas ka Heidil, just tema oma mind inspireeriski. Leidsin selle käevõru tema blogist siis, kui lugesin Heidi kogemustest vigastustega, sest olin just siis oma jalaga kõige rohkem hädas. Talvel oli mul eesmärk joosta poolmaraton ajaga alla 2:30. Eelmisel nädalal oli eesmärk kahanenud 2:15 peale. Pühapäeval jooksin ajaga 2:10. Võin julgelt öelda, et ilma Marise abita poleks ma pühapäeval üleüldse rajal olnudki. Ma oleksin oma vigastustega kodus patja nutnud ning ilmselt jooksurajalt tükiks ajaks maas. On raske sõnadega väljendada, kui palju on Maris mind aidanud, mulle personaalset nõu andnud, mind igat moodi toetanud, motiveerinud ja inspireerinud. Aitäh sulle, Maris! 

Tunnen end nüüd tõelise jooksjana. Ma võin olla aeglane, kuid ma olen rajal. Ma olen jooksja, sest ma jooksen ja armastan seda. 🙂