Pean postitust alustama sellega, et ma olen nii neetult õnnelik ja rõõmus selle võistluse üle. 🙂 Ah, las ma räägin kohe lähemalt.

Kuna poolmaratoni start oli alles kell 21.30, oli mul päeval maa ja ilm muude asjadega tegeleda, näiteks vaadata EM naiste maratoni, süüa hulgaliselt süsivesikuid, juua palju vett ja spordijooki, jalutada koera, sättida asju, veeta aega perega, teha süüa, pesta nõusid jne. Üritasin siiski mitte liiga palju aega jalgadel olla, et neid õhtuks hoida, ja see õnnestus ka. Kuskil kella poole seitsme paiku sõitsime kodust välja ja võtsime suuna läände ehk Rakvere poole.

Kiirelt leidsime ka parkimise ning kell 20.15 olime juba võistluskeskuses stardimaterjale välja võtmas. Isa osales 5 km kõnnidistantsil ja vend oli meie pakihoid ja isiklik fotograaf. Muideks, isa kõndis 5 km ära ajaga 37 minutit, seega keskmine kõnnitempo oli tervelt 7:24 min per km. Ma vahel jooksen oma pikki jookse sellise tempoga. 😀 Isa oli väga tubli!

Materjale välja võttes kohtusin veel oma TYSKi treeningkaaslastega. Nägin Kaire kohustuslikku punast Ööjooksu särki, mis oli L-suuruses, ja pidin kreepsu saama. Nii väike?! 😦 Sain oma materjalid ja M-särgi kätte ja nutt tahtis peale tulla, sest see oli nii neetult väike. Mis siis ikka, selga tuli see panna. Tundsin end nagu sardell kiles ja oleks palju parema meelega kandnud oma kodust sinist TYSKi särki. Käisime enne starti veel võistluskeskuses ringi, kohtasin oma sugulasi ja paari tuttavat, külastasin 2 korda WC-d, tegin kilomeetrikese soojendust ning klõpsisime pilte. Kell sai 21 ja oligi aeg stardikoridori minna.

Selfie‘t tegemas. Selfie’de nägemiseks kiika minu Instagrami.

Koridoris oli aega tervelt 30 minutit. Nägin Anne-Liisi ning saime temaga vähemalt juttu puhuda ja seda tüütut ooteaega koos kannatada. Kõrvaklappe ja muusikat ma siiski kaasa ei võtnud. Võin etteruttavalt öelda, et see oli parim otsus üldse.

Kell sai 21.30 ning kõlas stardipauk. Muusika üürgas, inimesed elasid kaasa, taevas välkus ilutulestik… Vot SELLIST starti pole mul veel kuskil varem olnud ja vist ei tule ka enne järgmist Ööjooksu järgmisel aastal. Mul oli kogu aeg nii hea meel, et lihtsalt jooksin ringi ülisuur irve näol. 😀 Juba alguset peale meeldis see võistlus mulle väga.

Esimesel kilomeetril oli kohe tõus tõusu järel ja nägin seal ka Hiie-Liini. Üritasin ikka peaga võtta ja jälgisin, et tempo liiga kiireks ei läheks. Pulss oli esimesel 6–7 kilomeetril kogu aeg üle 170, aga sellel ma end üldse häirida ei lasknud, kuna suremise tunnet ei olnud. Poolmaratoni adrenaliinirikas esimene kolmandik on vist ainus koht, kus pulss 175 tundub täiesti normaalne ja päris kerge. 😀

3. kilomeeter: ikka õnnelik. 🙂

Juba 3. kilomeetri lõpus oli esimene joogipunkt ning seal nägin ka High5 tüüpi Sveni. Tema mind ära ei tundnud, aga mina ikka hõikasin talle järele, et “Tere, Sven!”, tema hõikas siis vastu, et “Ma ei tundnud sind seljatagant ära.” 😀 Eks kõik inimesed olidki oma punaste särkidega absoluutselt ühesugused. Rohkem tuttavaid ma terve raja vältel ei näinud, kuigi teadsin umbes 15 jooksjat, kes Rakveres võistlesid. 

Enne 7 km täitumist oli veel üks joogipunkt. Üldiselt suuri mälestusi mul esimesest kolmandikust pole, mingeid muremõtteid peas ei olnud, tempo oli enam-vähem 6:15–6:20 juures (tegelikult praeguse vormi kohta väga hea!), teel olid garaažibändid, muusika kõlaritest, mitmed tantsijad, teatritegelased, tuleshow, palju kaasaelajaid, mitmed cheerleaderid ja lapsed, kellele umbes tuhat korda patsu lõin… Jooksin suur naeratus näol muudkui edasi ja nautisin võistlust 100%. Olin väga optimistliku meelega. 🙂

8. kilomeeter: veelgi rõõmsam. 😀

10 km tiksus kinni ajaga 1:03, olin positsioonil 1153. 5 minutit aeglasem kui Narvas, aga siiski täitsa normaalne.

11 kilomeetri täitudes võtsin ära oma esimese geeli, milleks seekord oli High5 apelsini isogeel. Maitses hästi ja sobis mulle väga kenasti. Kohe tuli ka joogipunkt ning siis sain veel natuke vett tarbida. Jagati mingeid Isostari geele, mida mina ei puutunud. Kuulsin kedagi pärast joogipunkti mainimas, et need geelid olid ikka päris jubedad olnud. Hea, et mul oma maitsvad geelid kaasas olid. Nüüd on kodus varud otsas ja pean sammud Lõunakeskuse Rademari seadma.

Kuskil 14. kilomeetri alguses mõtlesin korraks, et jalatallad on natuke valusad ja väsinud, aga õnneks sai just siis üksildane kalmistu- ja metsaäärne tee otsa ja jõudsime tagasi mingite majade ja kaasaelajateni, kes tuju jälle üles tõid ning jalavalu ununes ruttu. Raja keskosas oli üpris pime ning kui keegi mu ees poleks jooksnud, poleks mul küll aimugi olnud, kuhu edasi joosta. Selles osas võiks järgmine aasta korraldus parem olla.

16. kilomeetri alguses jõudsime Rakvere linnuse ja tarvani ning see osa rajast oli tõeliselt kena. Teel oli väike tõus, aga ma teadsin, et edasi läheb rada langevas joones. Ergutasin veel paari kõndijat jooksma ja kulgesin päris kiirel sammul edasi. Ainult 5 km lõpuni ja mul on nii hea olla. 🙂 Super! Enne 17. km joogipunkti võtsin oma teise tsitrusemaitseline, seekord kofeiiniga geeli. Geelide ajastus oli seekord kümnesse ja tundsin end tõesti hästi.

Pärast geeli võtmise sain aru, et lõpuni on jäänud 4 km. Aeg oli 1:48. Sain aru, et isikliku rekordi (alla 2:10) jooksmiseks peaksin tegema tempot 5 min per km ja see lihtsalt polnud võimalik. Mulle sai aga selgeks, et kui ma nüüd ilusti kiirendan, on mul võimalik lõpetada ajaga 2:15.

Sellest hetkest alates liikusin ma edasi absoluutselt robotlikult. 

Ma ei mõelnud väsinud jalgadele ega tuharatele, vaid lihtsalt jooksin. “Margit, sa lihtsalt jooksed. 4 km. See pole enam mitte midagi. Unusta kõik ja ainult jookse.” Narvas olid viimased 5 km täielik piin, mu jalad olid tinast ja samm raske. Rakveres ma aga nautisin. Samm oli üpris kerge ja jooksin paljudest inimestest mööda. Silme ees oli aeg 2:15 ja ei midagi muud.

Kuidagi olingi juba 20 km märgise juures ja siis tuli mul peale väga hull vetsuhäda. 😀 Aga ma teadsin, et kui ma nüüd metsapeatuse teen, ei jõua ma õigel ajal finišisse. Ignoreerisin seda ja lihtsalt jooksin. Kaasaelajate ergutused aitasid palju. Juba ütleski üks naine, et näed, selle kurvi juures seal on finišisirge. Kas tõesti? Ma olengi kohal?!

Pöörasin sirgele. Mul oli selline irve näol: 😀 , võib-olla suuremgi. Emotsioonid olid laes ja tunne oli suurepärane, veelgi parem kui Narvas oma esimese poolmaratoni lõpus. Jooksin veel paarist tegelasest mööda, nägin oma isa ja venda, lõin käed taeva poole ja liuglesin üle finišijoone. Tehtud, tehtud, tehtud! 🙂

Tulemused:

• Aeg: 2:14:30
• Keskmine tempo: 6:22 min per km
• Keskmine pulss: 168 bpm
• Max pulss: 180 bpm (alguse tõus 2. kilomeetril)
• Koht üldarvestuses: 1126 (1276-st)
• Koht naiste seas: 337 (448-st)
• Koht NN vanusegrupis: 10 (12-st)

Kui pärast 10. km olin 1153. kohal, siis lõpetasin 1126. kohal mis tähendab, et ma jooksin mööda 27 (!!!) inimesest, sh 13 naisest ja 14 mehest. Vot selle üle olen küll uhke, et suutsin nii paljudest mööda joosta ja enamikest veel lõpukilomeetritel. 

Nänni jagati omajagu.

Pärast võistlust tundsin, kui läbi mu jalad tegelikult olid. Kodus läks mul ikka omajagu aega, et treppidest üles saada. 😀 Ega ma veel praegugi täielikult taastunud pole, kaugeltki mitte. Aga juba varsti ootab mind ees Tartu Suvejooks 20. augustil, kus pean läbima 10 km. Justnimelt läbima, muid eesmärke mul pole, sest ma mäletan täpselt, kui raske oli mul joosta nädal pärast oma esimest poolmaratoni. 

Kokkuvõttes oli see vist küll kõige parem võistlus sellel aastal. Ma ei parandanud oma isiklikku parimat poolmaratoni aega, aga arvestades, kui rasked olid minu 15 ja 18 km jooksud enne poolmaratoni, on 2:14 super aeg. Ma ületasin ennast ja keskmine pulss näitab, et pingutasin ikkagi väga kõvasti. Kõige olulisem on aga see emotsioon, mille ma sain. Rakvere Ööjooks on võrratu rajaäärse meelelahutuse, kaasaelajate ja meeleolu poolest. Tõesti imeline võistlus. Olen järgmisel aastal kindlasti jälle stardis. 🙂 Siis juba uusi rekordeid ja eesmärke püüdmas.